Pühapäeval Lissaboni saabudes oli meil kohe u. pool päeva aega, et seal natukene ringi vaadata. Läksime hotelli ja kui olime tubade võtmed kätte saanud, rabas keegi meesterahvas meie kohvrid ja kadus nendega nurga taha. Läksime siis ise lifti ja sõitsime oma toa juurde. 10 minuti pärast ilmus siis lõpuks ka see mees minu kohvriga, näitas kus on seif ja kuidas seda kasutada ja ootas selle eest rahakest. Oi kuidas mulle sellised pealesurutud asjad ei meeldi, kas ma palusin tal oma kohvri võtta, seda seifi ma ka ei kasutada, sest mul pole sinna midagi panna. Panime oma riided rippu ja asusime teele. Kohe pidin tõdema, et olin totaalselt valed jalanõud endale valinud. Nimelt on seal kõik kõnniteed tehtud kas mosaiikkividest või munakividest ja kontsaga kingadega on seal ikka väga ebamugav seigelda. Seda enam, et tänavad käivad muudkui mäest üles ja alla. Aga mul ei jäänud muud üle, kui vastu pidada ja õhtul oma jalakesi masseerida, et nad järgmiseks päevaks taas töökorda saada.

Esimesel õhtul mõtlesime kesklinnas lihtsalt ringi jalutada, et saada linnast mingi ettekujutus. Arvasin millegipärast, et Lissabon asub ookeani ääres ja olin küllalt üllatunud, kui kaarti vaadates sain aru, et tegimist on siiski jõega. Jõe ääres oli kohe suurem väljak: Praca do Comercio, seal keskel küllaltki tüüpiline kujuke, mida kõik turistid pildistasid. Väljaku taga paistsid ka pisikesed vanaaegsed trammid, mille poolest on Lissabon tuntud. Trammid tekitasid linnas sellise väga mõnusa ja õdusa atmosfääri, mis sobis ka sealse arhitektuuri ja linna tunnetusega hästi kokku. Kuna katedraal asus seal üsna lähedal, läksime seda vaatama. Sealne suur vitraažist aken oli seest vaadates tõeliselt ilus. Mina läksin juba välja, kui mu reisikaaslane M. ütleb, et katedraali tagumist osa on ka võimalik vaatama minna, seda küll väikse tasu eest. Selles osas ei olnud ühtegi inimest. Mööda tellinguid sai üle varemete minna ja katedraali arheoloogiliste kaevamiste osa vaadata. Lisaks oli seal väga palju pisikesi kambrikesi. Katedraali trepil sai mõnusalt tramme ja mööduvaid inimesi jälgida. Edasi mõtlesime liikuda kindluse suunas, aga kuna kaldusime pisut teest kõrvale, siis sattusime hoopis selle kõrval asuva mäe otsa, kus oli ilus kirik, kuhu saime ka sisse piiluda. Samuti oli seal vaateplatvorm, kust avanes vaade kindluse poole. Tänavatel jalutades jäi silma, et inimesed elavad seal oma tavapärast elu – riided ripuvad akna taga nööridel, lapsed mängivad kivist treppide peal palli. Majad on kõik väga vanad ja paljud neist on kohe-kohe lagunemas – vähemalt selline mulje jäi. Päris korda tehtud maju oli vähe – pigem olidki need korras ehitised kas kirikud või mõned muud ühiskondlikult kasutatavad hooned. Samuti jäi silma, et majad olid paljudes kohtades kaetud kahhelkividega, mis olid erinevat värvi mustritega – kõige levinum oli sinine muster. Lagunud majade puhul ei olnud see just väga ilus vaatepilt, samas jalutades jäi silma ka mõni täitsa korras maja ja need jätsid küll hästi sooja mulje. Vaateplatvormi peal saime vaadata päikeseloojangut – plõks ja tuli oli kustu pandud ning saabus pimedus.

Siis avastasime, et kõht on ikka juba väga tühi ja tahaks mingi toreda söögikoha leida. Hakkasime vaikselt kindluse poole minema, lootes, et mõni hea söögikoht jääb ehk tee peale. Söögi koha leidmine ei olnud aga üldse nii kerge. Jõudsime kindluse juurde 5 minutit peale poolt kuute ja muidugi selgus, et viimased külastajad lasti sisse pool kuus ja me jäime hiljaks. Õues oli juba kottpime, aga vaatasime kindlust siis natukene väljastpoolt ja asusime taas söögikohta otsima. Enamus söögikohti, mis meile ette jäid olid kas liiga täis või siis mingid üsna kahtlased, suitsused söökla moodi kohad. Kuidagi ei kutsunud need sinna sööma minema. Aga kuna kõht oli ikka väga-väga tühi, siis astusime ühte sisse, mis tundus enam-vähem koht. Reisijuhist lugesime õnneks, et pea kõikides restoranides tuuakse lauale suupisted, mida ei pea sööma, aga kui sööd, siis maksad ka selle eest päris korralikku hinda. Seda, et see on tasuline nad muidugi ei maini. Seega targu me lauale toodud erinevaid juustukesi kõiki kohe proovima ei hakanud. Natukene kummaline tundus ka see, et iga söögikoha vaateaknal oli külmalett kaladega, kust siis peale tellimuse tegemist sobiv tükk toodi ja seda küpsetama hakati. Need ei näinud seal vitriini peal kuigi isuäratavad välja. Ma eelistaks nii süüa, et ma seda seal ei näe – aga ju need sealsed kombed. Positiivne oli see, et hinnad olid seal õnneks väga mõistlikud, 15 Euro eest sai süüa ja paar klaasikest veini ka juurde. Peale seda läksime metroo peale ja sõitsime oma hotelli.

Järgmist päeva alustasime hotellis hommikusöögiga. Muidu seda ei mainikski, aga juba seal avastasime, et Portugalis tehakse imehäid magusaid koogikesi, saiakesi. Lemmikuks osutusid sellised korvikesed, kus oli keedukreemi moodi kreem sees. Hiljem selguski, et need on Portugali spetsialiteedid ja neid saime süüa ikka iga kohivpausi ajal. Hommikulauas sain kuulda ka mu reisikaaslase õhtustest seiklustest hotellitoas. Kuna meil oli Portugaliga võrreldes ka 2 tunnine ajavahe, siis jõudsime hotelli vist nii üheksa ajal õhtul ja vajusime ka kohe magama, sest väsimus oli suur. M. oli juba sügavalt uinunud kui äkki läks hotellitoa uks lahti ja sisse astus toateenija koos suure puuviljavaagnaga. M. tõusis istukile, unesegaselt ei saanud ta midagi aru, mis toimub ja tõenäoliselt karjus talle lihtsalt paanikas olles midagi Eesti keeles. Toateenia vist ehmatas ja läks uksest välja. Ootas natukene, tuli uuesti sisse ja poetas kiiresti vaagna lauale ja kadus. M. magas edasi ja hommikul puuviljavaagnet silmates meenus talle õhtune seik. Välja minnes uuris ta ka hotelli vastuvõtust, et mis see õhtul siis ikka oli. Nemad tegid muidugi hea näo pähe ja ütlesid, et see oli mõeldud talle üllatuseks ja küsisid, et mis kell me siis võime selliseid asju tuua:) Ise arvan, et nad eksisid lihtsalt toaga, sest juures olid kahvlid kahele inimesele. Õhtuks ei olnud keegi seda sealt ära viinud ja M. sai selle siis ilusti ära süüa.

Seminar algas meil alles kell kaks, seega oli meil ka esmaspäeva hommikul parajalt aega, et ringi liikuda. Paari kohta, mida plaanisime külastada me sisse ei saanud, sest esmaspäevati olid need suletud. Jalutasime siis tunde järgi kaarti vaadates, mis meile ette jäi. Esmalt jõudsime ühe alle juurde. Sealsed monumendid ja purskaevud olid kuidagi väga kummalised, pigem sellised nõuka aega meenutavad. Samas oli päris soe ja jaluatada oli mõnus. Edasi vaatasime, et Botaanikaaed ei ole kaugel ja seadsime sammud sinnapoole. Seal meeldis mulle väga. Selline mitte väga suur, pisut muinasjutulik, kohati tekkis tunne, et oled kuskil mõnes vana mõisa aiakeses. Jalutasime seal vist kõik nurgakesed läbi. Suvel on seal ka liblikatenäitus, aga sinna me sisse ei pääsenud.

Edasi liikusime pargi poole, mille kaardilt avastasime ja mis oli üsna lähedal. Park oli taas väga hubane, inimesed jalutasid, eksootilised puud ümberringi. Pargi lõpus oli tiigikene, kus oli päris palju linde, mis mulle päris tundmatud. Pargist välja tulles avanes meil vaade taas suurele kirikule või katedraalile. Ka sinna üritasime sisse saada, aga käte abil tehti meile selgeks, et seal on parasjagu matused. Seal mõtlesin, et vaata kui kerge on kätega midagi selgeks teha. Tädi pani käed rinnale, pani silmad kinni ja meil oli juba pilt selge. Enne seminari tahtsime veel midagi süüa, läksime ühte söögikohta ja võtsime päevasupi – hinnaks 1 Euro. Mis seal täpselt sees oli, ei teagi. Ära ta ma lõpuks ikka sõin.

Peale seminari oli meil kindel plaan minna kuskile ostukeskusess. Mul oli juba netist välja vaadatud, kus on need poed, mis mind huvitavad. Kui me korraldajatele rääkisime, et tahaks Dolce Vita ostukeskusesse minna, siis nad pööritasid natukene silmi, et see on väga kaugel ja ei tea, kas sinna ühistranspordiga üldse saab jne. Aga eesti kanged naised ei lasknud ennast sellest kõigutada. Kaardi peal nägime, kus see umbes asub. Sõitsime metrooga võimalikult kaugele, seal nägime suurt bussipeatust. Dolce Vita nime kuuldes näidati meile taas kätega, mis number bussi meil vaja on. Nii saimegi ilusti bussipeale. Bussi peal olles hakkasin ümberringi vaatama, et no kõik olid mustanahalised. Mõtlesime, et ju see asub kuskil sellises linnajaos, äkki sellepärast need kohalikud silmi pööritasidki. Kohale jõudes ootas meid ees tõeliselt suur ostukeskus. Kokkuvõttes jõudsime vaid Primarkis ja HjaMis käia. Söömise jaoks oli seal kohe eraldi korrus, kus oli kuskil 20 erinevat toidukohta. Kuna nägin seal ka mu lemmikut Wok to walk’i, läksime sinna sööma. M-ile sealne toit eriti ei maitsenud, mina seevastu ainult sellist sööki sööksingi. See on suht sarnane meil oleva Vapianogo. Ostud tehtud, asusime taas bussi ootama. Mingeid kellaaegu bussipeatuses muidugi ei olnud, aga kuna seal ootas ka üks ema lapsega, tundus et on siiski lootust, et buss tuleb. Peale 20 minutit ootamist, olime kahevahel, kas võtta ikka takso või oodata edasi. Lõpuks buss ikka tuli, aga tagantjärgi mõeldes, oleks meil odavam tulnud taksoga sõita. Sealne takso on ikka väga odav võrreldes bussipiletitega.

Teisipäeva õhtul mõtlesime, et me enam ringi ei jookse, vaatame parem mõne hea söögikoha ja lihtsalt lõõgastume. Õde oli mul kaasa andnud ühe restorani nime, mida ta soovitas külastada. Siis avastasime, et seal on kohe eraldi tänavate kompleks, kus asuvad restoranid, esimesel päeval me otsisime restorani lihtsalt valest kohast. Õe jutu järgi olevat see restoran väga vanade traditsioonidega ja selles samas kohas olnud juba aastakümneid. Restoranid on seal kõik väga lihtsad, ei mingeid laudlinasid jne. Toidud on samuti lihtsad ja seetõttu ka soodsad. Võtsin taas kala ja jäin sellega väga rahule. Sealsed teenindajad olid väga sõbralikud ja kohalike räägiti ikka väga pikalt. Meie õnneks sellest pääseseima ja saime omakeskis jutustada.

Kolmapäeva hommikul pakkisime oma asjad, haarasime hotelli hommikusöögilauast paar seda imehead koogikest kaasa, et neid perele ka maitsta viia – ei olnud enam aega neid linnapealt otsima hakata ja lennujaamas oli nende hind ikka üüratu. Nagu kiuste oli kolmapäeval +19 kraadi, päike paistis ja meie pidime tagasi sombusesse Tallinna minema, kus väidetavalt oli just siis sadanud maha esimene lumi.

Septembri lõpus õnnestus mul tööga seoses ära käia Norras, Bergeni linnas. Nagu tööreiside puhul ikka, väga palju ringi rändamiseks aega ei olnud, aga mingi pildi sain ma siiski endale ette. Bergeni kohta eelnevalt infot otsides sattusin ikka ja jälle ühe foto juurde, kus on kujutatud armsaid puust värvilisi majakesi. Pildilt tundub nagu oleks tegemist pisikese mereäärse linnakesega. See pilt tuleb kõigile silme ette, kui Bergenist rääkida ja peab ütlema, et järelikult on see olnud päris mõjuv tuturunduskampaania, mida nad on läbi viinud. Tegelikult on Bergen suuruselt teine linn Norras, pealinna Oslo järel. Bergenis elab üle 220 000 elaniku. Asukoht on Bergenil muidugi suurepärane, asub ta mägede rühma keskel, mida nimetatakse seitsmeks mäeks - see tekitabki seal tunde, et tegemist on üsna väikese linnakesega, sest kõik hajub nende mägede vahele ära.

Juba eelnevalt hoiatati mind, et Bergenis sajab peaaegu iga päev. Ja nii läks ka mu reisi ajal. Hommikul, kui tahtsin natukene ringi jalutada, kallas kõvasti vihma ja ma olin sunnitud seda ilu vaid hotelli aknast vaatama. Selleks, et me järgmistel päevadel ei laseks end vihmast härida lasta, kingiti meile kõigile kollased vihmamütsid, milleta sellises piirkonnas ei saagi elada. Natukene naljakad tundusid, aga olid tõepoolest väga praktilised!

Peale esimest tööpäeva jalutasime läbi kesklinna nendest samadest pildil olnud värvilistest puust majakestest mööda mere äärde. Kohapeal ei tundnud ma kohe neid värvilisi majakesi sellelt esimeselt pildilt äragi, ju on kõik see muu ümbritsev nii teistsugune kui see mu kujutluses algselt olnud oli. Ees ootas meid 30-minutiline paadisõit restorani, mis asus väikese Holmeni saare ääres. Õnneks enam ei sadanud ja saime paadisõitu mõnusalt nautida – paadist avanes muidugi võrratu pilt osadele majakestele, mis asusid kaljude peal ja sealne vaade päikeseloojangule võis ikka tõeliselt ilus olla. Corneliuse mereandide restoran on avatud vaid gruppidele ettetellimisel. Restoran ise on mõnusalt tagasihoidlik, imeilusas kohas vaatega merele, kus õhtuti näeb päikeseloojangut – perfektne asukoha valik peaks ütlema. Sisustus oli muidugi ka mereteemaline ja ka akvaariumid ei puudunud sealt. Toit ise oli äärmiselt hõrk ja hea – õnneks ei olnud portsionid hiigel suured ja sai tõesti kõike mõnuga nautida.

Järgmisel päeval tegime pool päeva taas tööd ja siis läksid kõik oma teed. Mul oli ilusti paar tundi aega enne lennukile jõudmist, jätsin oma kotikese hotelli ja mõtlesin, et jalutan lihtsalt ringi. Kõigepealt sattusin kalaturule, mille poolest on Bergen ka tuntud. Minu pettumuseks oli see üsna väike, 3-4 lauda telgikese all, kus müüdi muidugi kõike head ja paremat. Hindadest ma parem ei räägi, kallis maa on ikka. Isegi HjaM, mis muidu ju odav pood, oli seal ikka tunduvalt kallim. Kohustuslik poetiir tehtud, mõtlesin jalutada mööda mäe kallast ülespoole. See oli tõeline nauding, need armsad majakesed ja see ilus vaade – tõeline muinasjutulinn. Mööda mäenõlva üles liikudes, ei olnud suurlinna tunnet enam üldse. Sujuvalt jõudsin aina kõrgemale ja korraks tundus, et kas tõesti jõuan jala mäe tipus ära käia. Turistid kasutasid üldjuhul tõstukit, mis neid üles viis, aga siis oleks kogu see ilu nägemata jäänud. Päris tippu ma siiski ei jõudnud, sest päris üleval võeti puid maha ja ma ei osanud õiget teed enam üles leida. Liikusin siis vaikselt alla tagasi. Nahk oli täitsa märg, sest läpaka kott oli mul kaasas ja kontsakingadega mäest üles minna ei olnud väga kerge – aga see tasus ennast kõik ära. Jõudsin just õigeks ajaks tagasi, et oma kott võtta ja lennujaama poole sõita. See on üks kohtadest, kuhu tahaks kindlasti veelkord tagasi minna.

Pasta taina retsept:

500 gr jahu
5 muna
1 spl oliiviõli

Tavaliselt arvestangi 1 muna 100 gr jahu kohta, vastavalt sellele on koguseid väga kerge muuta. Kallan jahu kaussi, teen jahu kuhja sisse lohu, kuhu sisse panen munad. Tasakesi segan munade juurde järjest jahu juurde ja seda nii kaua kuni kõik on omavahel segunenud, vahepeal lisan ka õli. Peale seda jagan taina väiksemateks tükkideks, et neid oleks käes kergem mudida. Tainas peab olema lõpuks mõnusalt elastne, mis ei jää kuskile külge kinni. Siis panen need toidukile sisse ja vähemalt tunniks külmkappi seisma. Külmkapis võivad nad olla tegelikult kuni 24 tundi, et kui on vaja vahest kiiremini teha, siis võib eelmisel päeval valmis teha.

Võtan tainatükid kilest välja, teen käed natukene jahuseks ja vajutan tainatüki sõrmedega lapikuks, et seda oleks kergem masinast läbi ajada. Alguses ajan taina läbi masina, voldin uuesti kokku ja siis uuesti, seda paar korda. Sealt edasi keeran pastamasin aina väiksemale vahele ja rullin taina sealt läbi kuni kõige õhema vaheni. Tavaliselt tuleb see mul lõpuks nii pikk, et lõikan selle enne ribadeks lõikamist keskelt pooleks. Kui ribad on ka valmis tehtud, siis panen need pastarestile oma aega ootama. Tavaliselt teengi just nii palju, et terve rest on täis ja saan kõik korraga keevasse vette panna. Keevasse vette panen natukene õli ja soola. Keevad nad üsna vähe (3-5 minutit) ja kõige parem on need kohe taldrikutel serveerida. Ise teen tavaliselt juurde kana-seene kastme.

Suve kõige meeldejäävam sündmus oli Positivus Festivali külastamine Lätis Salacgrivas. Lapsed saime minu vanemate hoolde jätta ja seega saime kogu festivali mõnusalt ja muretult nautida – pole niimoodi vist paar aastat kuskil käia saanud. Ja kui aus olla, siis ei ole ma kunagi ühelgi pikemal festivalil kunagi käinudki ja seetõttu ootasin seda veel eriti. Kogu festivali korralduslik pool jättis mulle väga hea mulje. Eks seda korraldatakse juba 5-ndat aastat ja kõik on väga hästi läbi mõeldud. Telgi saime ilusti püsti ja asjad autost telki viidud. Õnneks tulime vist väga õigel ajal, sest siis ei olnud mingeid järjekordi veel kuskil, varsti tulid vist bussid koos suure rahvamassiga ja siis oli küll hea meel, et ei pidanud nendes pikkades sabades ootama.

Lõpuks läksime siis festivali alale uudistama, et saada endale festivali kava ja lavade asukohad enam-vähem üle vaadata. Paljud asjad olid muidugi ainult Läti keeles ja see hakkas mingi aeg natukene häirima – midagi ei saanud ju aru, aga ega see väga hull ka ei olnud. Meelelahutusliku poole pealt jäid silma järgmised tegevused, mida pakuti: oma käejälgede tegemine kipsi sisse, trummi ja kitarri karaoke, Nordea pakkus võimalust endast pilt teha ja mõne tunni pärast said teada, milline sa vanast peast välja näed – see oli päris naljakas:). Lisaks olid erinevad mängud, loosimised ja võistlused, kust sai osa võta. Eraldi oli ka niiöelda ostlemistänavake, kuhu ma targu ei sukeldunud, sest nägin juba kaugelt, et seal on palju lahedaid asju ja siis ma oleks kogu raha seal kohe ära kulutanud. Palju oli ka lihtsalt lebotamise alasid, kus sai muusikat nautida ja kokteile juua. Piltidelt nähtud võrkkiikede ala oligi just nii mõnus ja hubane, kui see piltidel tundus.

Võtsime siis kava ette ja hakkasime vaatama, mida me kindlasti kuulata tahaksime. Kuidagi juhtus ikka nii, et kõik bändid, mida teadsime ja tahtsime kindlasti vaadata tulid suhteliselt järjest ja nii ei sattunudki me eriti meile mittetuntud bände kuulma, mis oleks ka kindlasti põnev olnud. Enamus bände, mida kuulasime, olid Eestist:)

Minu jaoks oli suureks üllatajaks Iiris – ma kujutasin teda kuidagi hoopis teises stiilis laulmas. Ja et ta tegi seda sellise sisemise poweriga, see oli tõeliselt äge. Kindlasti aitas sellele kaasa ka see, et ta tähistas just samal päeval ka oma 20-ndat sünnipäeva. Ja tore mõte oli neil ka see, et nad ise filmisid lavalt koguaeg publikut ja nende emotsioone – tore mälestus Iirisele kunagi oma sünnipäevast! Pärast Iirist astus üles Ewert and the two Dragons – rahvast kogunes selleks ajaks lava ette ikka vääga palju. Samas mulle ei tekitanud nende esinemine kuigi suuri emotsioone – eriti kui enne teda oli sellise poweriga esinenud Iiris. Ewert justkui lasi oma vanal rasval liugu ja ei püüdnud millegagi üllatada.

Pettunud olin ka Hurtsi esinemises, kes nüüd uuesti ka Eestisse tuleb. No ei tekitanud mingit tunnet. Kõige suurema elamuse pakkus muidugi aga peaesineja James. Selleks ajaks pressisime ennast suhteliselt lava ette ja ei pidanud seda kahetsema. Kuigi ilm ei olnud just kuigi helde ja mitu korda hakkas ikka päris tugevalt sadama, siis ei kahandanud see Jamesi esinemisest saadud emotsionaalset laengut üldse. Võimas oli näha kui ta laulis sit down laulu ja kogu see rahvamass istus tänutäheks lihtsalt maha – super elamus. Ja kui tundus, et nüüd tuleb ehk veel 1 lisalugu, siis alles suur show algas. Mitmel korral kutsus ta inimesi koos endaga lavale tantsima ja jämmima ja no tema enda tantsustiil on ka väga energiline.

Alustan Remist, kes saab kohe-kohe 1a 7k täis. Märtsist hakkasin teda hoiuga harjutama, õnneks läks see meil päris hästi, mingit väga suurt protesti ei tulnudki. See, et ta hommikul natukene kõvemat häält teeb, on täitsa loomulik. Ei tea, kas nüüd tänu hoiule või ongi see nö üldine areng, aga Remi on muutunud väga asjalikuks ja palju iseseisvamaks. Kui ta kodus näitab ikka päris tihti iseloomu, siis hoius on ta õnneks tubli laps. Remi muidugi tark laps saab kohe aru, et emmel pole tema jaoks piisavalt aega ja nii kui ma arvuti taha istun, hakkab üks suur protest. Nüüd lubasingi siin endale, et kui magistritöö valmis, siis õhtuti peale tööd arvutit enam lahti ei tee ja pühendun rohkem perele – pealegi on ilmad ka juba nii ilusad, et kes see tahabki arvutis passida. Tänu hoiule hakkas Remi paari nädalaga ilusti ise sööma ja jooma. Potitamine ei ole meil üldse popp teema, saab nagu kõigest aru, et kuhu mida tuleks teha, aga potil hoiab seni kinni kuni ma ta sealt ära võtan ja uuesti mähku panen. Eks mais üritan taas uue hooga – selleks on ka vaja lihtsalt aega, mida mul hetkel eriti ei ole.

Sõnu on ka nüüd ikka tasapisi juurde tulema hakanud. Üritab järgi öelda, mida ma ees ütlen ja mingeid sõnu kasutab ka juba aktiivsemalt: opa, aitäh, issi, emme, komm, õue, anna, tšau, troll, mimi (vanaema) – aga jah suur rääkija ta ei ole.

Lemmikmänguasjad on endiselt autod, täna hommikul mängis vist 3 tundi üksinda diivani peal oma autodega – nii lahe oli vaadata. Paneb neid ühtpidi ritta, siis teistpidi, uurib kuidas rattad liiguvad, laseb neid tuletõrjeauto redelist alla jne. Kui tal on hea tuju, siis on ta musterlaps, aga… kui tuju on paha, siis oh seda õudust. Siis ei sobi mitte miski, vehitakse käte ja jalgadega ja tullakse mind lööma. Siis aitab ainult see, et ma teen nagu nutaksin ja siis ta tuleb mind kohe kallistama, musitama ja kui meil siis õnnestub pikemalt kallistada, siis läheb paha tuju ka ära, aga alati see ei õnnestu, siis ma pean pidevalt nutmist teesklema. Ja on mingid olukorrad, mis meil iga päev korduvad – võtan Remi hoiust autopeale, sõidame Robini lasteaia juurde, kui Robin on ka autos, siis hakkab Remi jonnima ja seda kuni koju jõudmiseni – lihtsalt karjub autos. Kodus ei saa me jälle autost tuppa tuldud, jälle on ta vihane, et ei saada õue jääda. Mul aga on vaja ju toas süüa teha. Ja nii on see iga päev.

Ka lõunaunega on meil kodus probleemid. Hoius magab tihti 2,5 tundi, kodus aga ainult 50 minutit ja siis on magamata ja tuju paha. Vahest õnnestub siiski ta uuesti magama saada ja siis magab tunnikese veel.

Ning endiselt meeldib Remile ujumas käia. Ta on seal nii rõõmus, hüppab ja sulistab nii kuidas jaksab – pistab ise näo vette ja puristab. Vees on tal kohe eriliselt palju energiat. Ujumas käime me tavaliselt siis kui Robinil on ujumistrenn. Robin on ka juba päris usin ujuja. Suures basseinis kaua veel ilma balloonita ei ole, aga küll see tasapisi ka tuleb. Muidu sukeldub ja ujub juba päris hästi. Sünnipäevaks sai ka ujumisprillid ja star warsi ujukad, mille üle oli tal väga hea meel.

Eile pidasime siis Robini sünnipäeva koos Simonaga Piilu Pidumajas. Robin jäi sünnipäevaga väga rahule, enamus sõbrad said õnneks tulla ja oh seda kingisadu. Ma ise pidevalt mõtlen, et minu arvates on poodides mänguasjad valik suht sarnane ja ise olen tihti kimpus, mida mõnele Robini sõbrale kingituseks osta. Aga Robin pole kordagi saanud kingiks midagi, mis tal juba olemas on ja alati on midagi, mida ma ise kuskil müügil ei ole näinud. Nii et nüüd on tal ma loodan mitmeks nädalavahetusteks tegevus olemas. Küll saab ise dinosauruseid kipsi seest välja toksida, telliseid teha ja nendest maja laduda, erinevaid klotsidest masinaid, koletisi ehitada, lauamänge mängida jne. Kui muidu ei taheta oma toas eriti üksi mängida, siis nüüd on vastupidi. Seal saab ta Remi eest peidus olla ja rahulikult oma asjadega mängida. Remiga koos olles ta oma mänge mängida ei saa, sest Remi tahab alati just seda, millega Robin mängib ja siis ta vaeseke peab alati Remile alla andma, sest muidu tuleb suur kisa.

Lugemisega on Robinil nii, et kergema tekstiga saab ilusti hakkama, aga nii kui tulevad raskemad sõnad, siis lööb käega ja edasi enam lugeda ei taha. Aga eks nad nüüd järgmisel aastal pööravad lugemisele ka lasteaias rohkem tähelepanu. Aastake veel ja siis peab juba kooli minemise peale mõtlema hakata, mis meie vallas ei ole üldse tore teema. Laagri kooli ta väga tõenäoliselt ei saa, ise loodan, et ta saaks Saue kooli, aga kui sinna ka ei saa, siis ma ei teagi, mida teha. Aga õnneks on sinnani veel aega.

1.       Sidruniga töödeldud tolmulapid

2 osa vett, 2 osa äädikhapet, 2 tl oliiviõli, sidrun
Leota puuvillasest riietest lõigatud lappe lahuses, vääna üleliigne vedelik välja, nii et lapid jäävad parajalt niisked. Koori sidrun ning aseta mitu kooreviilu igale laiali laotatud lapile, voldi ja rulli lapid kokku ja pane ühe sidrunikooretükiga õhukindlasse purki.

2.       Akende puhastamine

1 osa äädikhapet, 1 osa sooja vett
Vala pihustisse ja piserda klaasile. Hõõru klaas pehme lapiga puhtaks, seejärel poleeri kortsutatud ajalehega

3.       Kala valmistamine

Leota kala enne aurutamist, keetmist või küpsetamist 30 minutit äädikhappe lahuses, siis liha ei murene. Loputa kala enne toidu valmistamist külma veega.

4.       Kanalisatsioonitorude puhastamine

Puista torudesse 2 spl soodat, seejärel vala ½ tassi äädikhapet, jäta ained 20 minutiks mullitama. Lõpuks lase külmal veel minut aega joosta.

5.       Munade keetmine

Lisa keeduvette sorts soola või äädikhapet, et muna keetmise ajal koorest välja ei tuleks

6.       Lõikelillede säilitamine vaasis

2 tl suhkrut ja 2 spl äädikhapet. Kärbi varsi ja vaheta vett iga 5 päeva tagant

7.       Naha puhastamine

1 osa äädikhapet, 2 osa linaseemneõli
Hõõru pehme lapiga, mis on eelnevalt kastetud selle segu sisse (katseta enne mõnel varjatud kohal)

8.       Puidust lõikelaua puhastamine

Sidruni mahl puhastab puidust lõikelaua ja eemaldab ka toidu lõhna

9.       Veiniplekkide eemaldamine

Tupsuta lahjendamata äädikhappega niisutatud käsnaga kuni plekk kaob. Ise olen kasutanud ka piima, valan veini või mõnele marjaplekile piima ja plekk kaob.

10.   Tekkide pesemine

Lisa loputuse ajal 2 kl äädikhapet. See muudab tekid pehmeks ja eemaldab seebi jäägid

11.   Värvitud seinte puhastamine

2 osa äädikhapet, 1 osa soodat, 3 osa vett
Kasta pehme lapp lahusesse ja pühi sellega pindadelt mustus. Pärast loputa tavalise märja lapiga üle.

12.   Ahju puhastamine

Peale puhastamist tee soodast ja veest hele pasta. Pintselda ahju sisemus üle. Järgmisel korral on puhastamine palju kergem.

13.   Kapsa keetmine

Kapsas püsib keetes roheline kui lisada vette näputöis soodat

14.   Pesu pesemine

Asenda pool pesupulbrist soodaga ja loputuse ajal lisa äädikhapet

15.   Plekkide eemaldamine madratsil

Valmista soodast ja veest vedel pasta ja määri plekkidele. Lase kuivada ja seejärel harja plekk ära. See eemaldab ka lõhna

16.   Plekkide eemaldamine tassides ja teekannus

Täida nõud soodaveelahusega. Lase seista kuni plekid kaovad, seejärel loputa.

17.   Prügikastid

Raputa prügikasti põhja haisu eemaldamiseks soodat. Pärast prügi väljaviimist kalla prügikasti vett ja loputa üle. Kuivata ja raputa taas natukene soodat.

18.   Sääskede eemale peletamine

Sega üks osa küüslaugumahla 5 osa veega ning hoia pihustuspudelis, piserda paljastele kehaosadele. Söögikoha ümber istutada õues peielilli, rosmariini ja salveid.

19.   Hais kingades

Raputa nendesse soodat ja lase paar tundi seista.

Kõigepealt natukene taustainfot Malta kohta
Malta on tihedalt asustatud saareriik Vahemeres, mis koosneb seitsmest saarest – Malta saarest, Gozo saarest, Comino saarest ning 4. asustamata saarest. Malta on Euroopa Liidu kõige väiksem riik nii pindalalt kui rahvaarvult. Tema pindala on 316 km² ja seal elab u. 430 000 inimest. Ehk siis, et oleks parem ettekujutus on see 1/3 Hiiumaast või 1,5 Muhumaad ja elanikke sama palju kui Tallinnas – müstika eks. Malta iseseisvus Suurbritannia võimu alt 21. septembril 1964. Vabariik kuulutati välja 13. detsembril 1971. Malta astus Euroopa Liitu 1. jaanuaril 2004. Maltal käibib euro alates 1. jaanuarist 2008. Malta presidendi valib parlament iga 5 aasta järel. Presidendi roll on suuresti tseremoniaalne. Malta ajaloo jooksul ei ole veel ühtegi presidenti teiseks ametiajaks valitud. Praegune president on George Abela.

19. jaanuaril jõudsime kella kolme ajal Maltale, päike paistis ja sooja oli nii 17 kraadi, mõnus:) Hea vaheldus
lörtsile, lumele ja -6 kraadi külmale. Hotell asus meil Sliemas, kõik seega käe-jala ulatuses. Õhtul läksime Kristi juhendamisel sushit sööma, mis oli muidugi imehea – paadunud sushi fännid nagu me oleme. Seejärel tegime väikse jalutuskäigu ja meile näidati kätte peamised ostlemise kohad, kust saab bussi peale jne. Õhtul tahtsime ikka midagi magusat ka süüa ja seega läksime Gziras ühte kohvikusse. Peamisteks klientideks olid seal mehed, kes istusid üksi ja vaatasid jalgpalli – see pidi seal kõige populaarsem spordiala olema. Eks naised on ilusti kodus, hoolitsevad laste eest ja teevad süüa:) Kui koogid lauda toodi läksid kõigil näod naerule. Torditükid olid ülisuured, maitsesid aga muidugi väga hästi. Kristi juhatas meid ilusti hotelli juurde tagasi. Tegime veel natukene tööd ja vajusime siis kohe voodisse, sest väsimus oli päris suur. Isegi mina, kellel on magamajäämisega pisut probleeme, uinusin ka peale cappuccino joomist koheselt.

20. jaanuari hommikul otsustasime end enne tööle asumist natukene värskendada ja käisime hotelli sisebasseinis ujumas – väga mõnus oli. Hotelli katusel oli ka välibassein, kuid see oli isegi meie jaoks liiga külm:) Projekti koosolek toimus meil samas hotellis. Lõunasöök serveeriti meil õue, natukene jahe oli, aga ei midagi hullu – kes tahtis võis toast natukene soojema asja peale tuua. Kella kolmeks oli projektikoosolek läbi. Tegime veini seltsis natukene tööd ja siis seadsime sammud ostukeskuste poole – minu eesmärgiks oli peamiselt lastele riideid vaadata. Õnneks olid allahindlused veel enamus kohtades päris arvestatavad – enamasti – 50%, mõnes kohas ka – 70%. Nextist sain endale skinny teksad ja lastele ka terve posu pükse – nendega nüüd mõneks ajaks muretu. Edasi liikusime The Point ostukeskuse poole. Seal saime olla tunnikese ja esimesest korrusest ma kaugemale ei jõudnudki:) Valikute tegemine oli mulle kaalude tähtkujus sündinule äärmiselt keeruline. Lõpuks sain siiski paar asja lastele ostetud. Sealt hakkasime vaikselt tagasi hotelli poole liikuma, aga nagu ikka jäi meile ka tee peale nii mõnigi pood, kuhu pidime ikka sisse piiluma. Mõtlesin küll, et lastele nüüd asjadest aitab, kuid ma ei saanud 7 eurost üliarmast ja sooja Robinile parajat kampsun-jopet kuidagi poodi jätta. Seega saabusin ma hotelli ikka päris suurte kottidega, sellepeale ma muidugi ei mõelnud, kas need asjad kõik mul pärast kohvrisse ära ka mahuvad…

Kell 19:00 väljus hotelli juurest giidiga buss. Kõigepealt
tutvustati meile öist Maltat. Buss suundus Valletta poole, proovisin aknast vaadata, äkki näen Kristi kodu aknaid ka, aga kui isegi sõitsime mööda, siis ma ära neid ei tundnud. Esimene peatus oli Vallettas Upper Baracca Gardens juures, kus oli tõeliselt ilus vaade merele ja Ricasoli kindlusele. Kaugelt nägime ka ilutulestikku, mis oli tõeliselt ilus.

Sealt sõitsime edasi läbi öise Malta Malta keskosas asuva
Mdina linna poole. Mdina ehk Vaikne Linn oli esimene Malta pealinn. Mdina on pigem nagu üks suur keskaegne kindlus, sest igast küljest on ta võimsate kaitsemüüridega piiratud. Mulle endale tuletas Mdina väga Horvaatias asuvat Dubrovnikut meelde. Arhitektuuri osas nägi kõige rohkem romaani- ja barokkarhitektuuri näiteid. Loomulikult ei puudunud sealt ka katedraal, kuhu me sisse kahjuks ei pääsenud. Aga jalutasime seal ringi ja kuulasime giidi jutte, milline pere ühes või teises majas elab – ise mõtlesin, et seal on ikka üsna kõhe elada.

Mdinast suundusime edasi Mostasse Malta traditsioonilisse restorani ta Marija õhtust sööma. Taas veendusime, et Maltal söögiga ei koonerdata. Eel-eelroaks pakutakse väga paljudes restoranides sooju saiu tomatitükkide, oliiviõli ja juustuga – kuna kõhud olid meil väga tühjad, maitsesid need ikka ülihästi. Eelroaks pakutakse tavaliselt kas pastat või ravioole – ja need portsud on aga sama suured kui me oleme põhiroogade juures harjunud. Siit sain ka uue idee, mis täidisega ise kodus ravioole või pelmeene teha võiks – ricottaga täidetuna maitsesid need igal juhul imehästi. Malta üheks traditsiooniliseks roaks on kindlasti küülik, mida pakutakse igas Malta traditsioonilises restoranis – see oli päris suur üllatus. Ma ise arvasin, et siin süüakse rohkem mereande ja kala – on ju merd ümberringi nii palju. Küülikust ma seekord loobusin ja valisin valge kala, mis oli väga hästi valmistatud. Magustoiduks pakuti taas suurt valikut torte/kooke. Kell 23:00 suundusime tagasi hotelli poole. Seekord oli uni eriti magus:)

21. jaanuari hommikut alustasime taas väikse suplusega. Hommikusöögilauas jäi taas silma ricotta juust või kohupiim – ei teagi kuidas on õigem öelda. Ja taas oli see imehea – Eestis ei ole ma seda enda jaoks avastanud – eks nüüd proovin järgi. Oma töökaaslase jutust sain aru, et kohvi Maltal üldjuhul väga hea ei ole, enamus juhtudel pakutakse lahustuvat kohvi (ise ma kohvi eriti ei joo). Edasi olime taas pool päeva töölainel – toimus projekti lõpukonverents, mis oli üllatavalt huvitav. Kell 14:00 alustasime giidi juhendamisel sõitu Gozo saare suunas. Kuna tahtsime jõuda kella 15:00 praami peale Cirkewwast, siis pidi juht päris kiiresti kihutama. Bussi taga otsas istunute jaoks oli see sõit päris hull olnud, me istusime õnneks ees ja saime ise ka teed jälgida ja siis polnud väga hull.

Gozo saar asub Malta saarest loodes. Saari lahutab 6 kilomeetri laiune väin. Saar on 67 km² suurune ja seal elab u. 30 750 inimest. Sealne suurim linn on Victoria.
Saare nimi tähendab vana-araabia keeles õnne. Saarele saab minna praamiga ja sõit kestab u. 30 minutit. Saare elanikele on sõit tunduvalt odavam ja seetõttu on paljud sinna väikse elamise soetanud ja ennast sinna sisse registreerinud. Õnneks jõudsime ja mahtusime ilusti praami peale. Saarele jõudes hakkas kohe silma, et seal on tunduvalt rohelisem kui Maltal muidu. Samuti elavad seal natukene rikkamad inimesed, kuna saar on ise hästi ilus ja maaliline koos küllalt mägise maastikuga. Ka Gozo saare sümboliks on kolme mäge sümboliseeriv kujutis.

Esimeseks vaatamisväärsuseks olid Ggantija hiigeltemplid,
mis on ehitatud 3600 ja 3000. aastal e.m.a. – seega üks neist varem kui näiteks Stonehenge või püramiidid. Alles 1826. aastal sai hiigeltemplite olemasolu avalikkusele teatavaks. Ggantija koosneb kahest templist: lõuna –ja põhjatemplist. Lõunatempli kõrgeima koha kõrgus ulatunud 23 meetrini, müürid olid aga vähemalt 8 meetri kõrgused. Kaarte ehitamine oli tollal veel tundmatu – avaused on nurgelised, nii nagu kivirahnud seda võimaldasid. Katusematerjaliks arvatakse olevat olnud puu või loomanahad. Templite siseseinad olevat olnud värvitud punase ookriga. Levinuim kujunduselement on spiraal. Välisseinte ja siseseinte vahe on täidetud mulla ja väiksemate kividega, mis tõenäoliselt ongi olnud üks põhjus, et need seinad nii kaua on püsinud – ikkagi üle 5500 aasta.

Edasi suundusime Calypso koobast vaatama, mis on väidetavalt koht, kus nõid Calypso hoidis Odysseust mitu
aastast „armuvangis”. Koobas oli pisike, aga ronisime ikka alla seda vaatama. Ülevalt avanes väga ilus vaade Ramla (ramel on liiv malta keeles) lahele, kus asub Gozo saare üks ilusamaid liivarandu.

Edasi sõitsime Ta’ Pinu pühakoda vaatama. Juba selle asukoht oli väga ilus, rääkimata kirikust endast. Ja kui veel sisse astusime, siis võlus see koht mind täielikult. Väljast paistab selline jõuline ja massiivne olevat, seest
on aga hele, valgusküllane ja justkui pitsiline – seega väga ilus. Selle kirikuga on seotud ka palju legende, kus inimesed on kuulnud mingeid hääli, mis ütlevad neile, mida nad peaksid tegema või kust abi saavad. Praegusel kujul hakati seda kirikut ehitama 1922. aastal, ehitustööd kestsid 10 aastat. See on ehitatud neo-romantismi stiilis, kiriku sees on 6 mosaiiki ja 76 värvilist akent. Kellatorn on 61 meetri kõrgune.

Kuna päike hakkas varsti loojuma, sõitsime Xlendi lahe juurde, mis olevatki tuntud selle poolest, et sealt on päikseloojangut kõige ilusam vaadata. Taevas oli küll päris pilvine, seega ilusat loojangut me ei näinud, aga koht ise oli maaliline – vaade merele ja mägedesse. Giidi jutust jäi veel meelde, et Malta pidi olema väga turvaline riik, sest isegi kui keegi varastab auto, siis ei saa ta sellega kuidagi sealt minema, seega jäetakse tihti autode uksed lahti jne. Samas oli mingi aeg tagasi uudis, et sealt samast varastati ühest majast rõdu. Eks inimesed vaatasid, et seda renoveeritakse ja ei saanud aru, et tegelikult võeti see tükkideks ja viidi minema. Üldse on Malta tuntud oma rohkete rõdude poolest, paljud neist on tehtud puidust, kuigi majad on ise kivist.

Edasi liikusime pealinne Victoriasse, kus tutvusime seal asuva Citadelli ehk kindlustatud linna või lossiga. Taas sai nautida võrratult ilusaid vaateid, valges oleks
muidugi veel ilusam olnud. Kuna paljudel oli külm, otsustasime teha ühe vahepeatuse ja võtta midagi kuuma juua – hot chocolate, njämm :) Edasi liikusime saare teise otsa Marsalforni, kus sõime ka õhtust. Selles piirkonnas oli näha palju nö vannikesi mere ääres, kus kogutakse meresoola. Sellega seoses meenub mulle veel giidi jutust, et Malta üks suurimaid probleeme on joogivee saamine. Kõige rohkem vett vajatakse Maltal suvel, kui vihma ei saja ning talvel sajab vihm suurte valingutena ja kipub pigem otse merre voolama kui pinnasesse imbuma. Malta koosneb peamiselt lubjakivist, mis laseb vett hästi läbi. Maa all saja meetri sügavuses on suured mageveereservuaarid. Rohkem kui pool Malta joogiveest saadakse merevee soolatustamise teel.

Peale õhtusööki suundusime taas praami peale ja hotelli jõudsime natukene enne 1 öösel. Järgmine päev oli meil vaba päev ja võisime seda ise sisustada. Hommikul olime
sunnitud kahjuks tööd tegema. Peale lõunat sõitsime bussiga Vallettasse, kus jalutasime ringi ja käisime ka mõnes poes. Muidugi selgus, et enamus poodidest pannakse laupäeval kell 15 juba kinni. Tagasi otsustasime tulla laevaga. Selle väljumise kohta andis meil ikka otsida, lõpuks pugesime kellegi hoovist läbi ja olime rõõmsad kui nägime seinal punasega kritseldatud to Ferry. Grizas jalutasime veel ringi ja ostsin lastele Malta bussikesed, suuremale suurema ja pisemale väiksema. Kuna kõht hakkas tühjaks minema tahtsime mõnda restorani leida, kus õhtust süüa. Jalutasime ringi küll, aga ei näinud sellist kohta, kuhu oleks meelsasti sisse läinud. Enamus kohad olid kohvikud või midagi selle sarnast ja rahvast täis. Otsustasime siis, et läheme meie esimesest õhtust tuntud sushi kohta sööma. Muidugi ajasime me alguses segamini, kus pool poolsaart me oleme ja marssisime vales suunas, siis meenus, et tuleb poolt vahetada. Jõudsime siis lõpuks kohale ja siis muidugi selgus, et õhtusööki enne 18:30 ei anta, kokad tulevad alles siis tööle. Eks siis istusime tunnikese ja jõime veini, kõht oli muidugi jube tühi juba. Saime menüüd varakult kätte ja valisime endale toidud välja, mõlemad ühe supi ja kahepeale segavaagne sushit. Klienditeenindaja muidugi imestas, et kas me oleme ikka kindlad, et nii palju süüa jaksame. Mina noogutasin muudkui pead ja ütlesin, et me oleme ikka väga näljased – küll me ära sööme. Peale supi söömist ma muidugi nii enam ei arvanud, aga õnneks saime sushid endale kaasa pakkida ja neid õhtul hotellis nosida. Pidime tõdema, et teenindajal oli õigus.

Õhtul läksime veel poodi, et osta kaas Kinniet (jube hea kohalik jook, ilma alkoholita) ja Malta kohalikku õlut Cisk. Õhtul hakkas siis suur pakkimine ja mul oli tõsiseid raskusi, et kõik asjad kohvrisse ära mahutada, aga nagu
ikka sain lõpuks ikka hakkama. Järgmise päeva õhtul
jõudsime õnnelikult tagasi Eestisse. Nüüd on taas väga
tore seda kõike meenutada:)

Kalla enamus jahust lauale hunnikusse, vajuta jahukuhja lohk ja lisa sinna keefir, munad ja näpuotsaga soola.
Tõsta jahu kord-korralt väljast sissepoole ja sõtku kuni tainas hakkab käe küjest lahti lööma. Vajadusel võta jahu juurde. Kui tainas hakkab käe küljest lahti lööma, lisa oliiviõli ja sõtku ühtlaselt tainasse. Keera tainas toidukilesse või pane niiske rätikuga kaetud kaussi ja jäta pooleks tunniks seisma (see parandab rullitavust).

Täidise tegemiseks läks mul aga tunduvalt vähem hakkliha kui algses retseptis st. meil jäi ikka väga palju
seda üle. Seega pakuksin ma ise täidise tegemiseks välja järgmised kogused:

1,2 kilo veisehakkliha
0,6 kilo seahakkliha (siga:veis vahekord on oluline)
2 sibulat
musta pipart
soola

Haki sibul hästi peenikeseks ja sega käte abil hakklihadest ning sibulast ühtlane mass. Tainale võid lisada tilga vett, et see tuleks “kergem”. Maitsesta üsna tugevalt peenikese soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga.

Raputa pelmeenivormi aukudesse natukene jahu. Rulli laual tainast vormist natukene suurem ring ja pane see vormi peale. Aukude kohad vajuta natukene lohku ja
aseta paraha suurusega lihapallikesed igasse lohku. Seejärel rulli taas järgmine ring ja peane see kõige peale. Rulli seda nüüd tainarulliga nii, et vormi muster taas välja tuleks. Seejärel vajuta pelmeenid järjest vormist välja. Kuna mina tahtsin enamuse neist jäässe panna, siis ladusin ma nad ükshaaval kile peale jäässe, kust manad mõne aja möödudes (kui nad olid juba piisavalt külmunud ja ei kleepinud kokku) kotikestesse pakkisin. Pelmeene sai tõesti palju ja meil on nüüd küll mõne kuu varud olemas. Samal õhtul maitsesime neid värskena ikka ka. Keetsime puljongis ja sõime hapukoorega – väga maitsvad tulid.

Järgmisena on plaanis katsetada erinevaid täidiseid, nii magusaid kui ka soolaseid.

Jõulude ajal räägivad paljud sellest, kas neil on või ei ole juba jõulutunnet. Mis see jõulutunne siis ikka tegelikult on, mida me nii väga ootame? Meil kõigil on meeles lapsepõlvest need siirad emotsioonid ja ootus, mis igal aastal jõuludega kaasnesid, kuid mingist vanusest alates hakkasid need vähemalt minul aastast aastasse vähenema – kadus see suur salapära ja jõulud muutusid kuidagi võltsiks. Ju mängis rolli ka see, et ajad olid nii palju muutunud. Igaüks võis poest kõike osta ja kuidagi eriti kurvaks tegi see, kui näiteks õelapsed said endale väga uhked ja lahedad kingid, aga nad olid sellest hoolimata pahas tujus, sest nad olid midagi muud lootnud. Laste ootused jõulude osas on nii palju kasvanud ja seda on kurb vaadata, et nad ei suuda enam pisiasjadest rõõmu tunda.

Samas on mul endal nüüd paar aastat taas see hea jõulutunne tagasi, millest ma vahepeal nii puudust olin tundnud. Ja seda tänu sellele, et mul on endal väiksed lapsed, kes ei ole aja poolt veel ära rikutud ja suudavad jõulude salapärast siiralt rõõmu tunda. Minu jaoks ongi nüüd jõulutunne see, kui ma näen laste silmadest seda rõõmu, mis neile metsast kuuse toomine ja ehtimine, piparkookide tegemine, toa kaunistamine, päkapiku toodud üllatus sussi sees ja jõuluvana toovad. Ma tunnen, et nad tunnevad seda sama tunnet, mis ma isegi kunagi lapsepõlves tundsin ja see teadmine ja sellele kaasa aitamine ongi see, mis tekitab minus selle õige jõulutunde. Ma ei saa päris hästi aru inimestest, kes ütlevad, et nad on kuuse tuppa toonud, toad kaunistanud, lastega piparkooke valmistanud, aga neil ei ole veel seda jõulutunnet. Tundub, et inimestel on ikka veel meeles need siirad lapsepõlvemälestused ja nad ootavad igal aastal, et äkki tuleb seekord sama tunne ja igakord nad pettuvad, sest täpselt seda ei saa ju kunagi enam tagasi.

Jõulude ajal meeldib mulle ka see, et mõeldakse rohkem lähedastele inimestele ja nendele, kellel ei ole just kõige paremad ajad ning proovitakse neid nii palju kui võimalik aidata ja meeles pidada. Paljudele ei meeldi, et seda just jõulude ajal tehakse, et miks on vaja sellist nn tekitatud aega, kus tegeletakse heategevuse ja teiste aitamisega, miks ei võiks seda teha koguaeg. Mulle aga see just meeldib. Talv on paljudele inimestele eriti raske aeg ja kui kord aastas sellele mõelda ja püüda tõepoolest midagi nende jaoks, kellel on raske, ära teha, siis muudab see maailma natukenegi paremaks. Need inimesed, kelle jaoks heategevus ja teiste aitamine on elustiiliks, teevad seda niikuinii aastaringi, kuid just teisi inimesi paneb jõuluaeg  teiste inimeste heaolule rohkem mõtlema ja see on väga positiivne:)

Seega mulle jõulud väga meeldivad ja ma ei tekita endale stressi jõulukinkide ostmisega. Mulle meeldib nuputada, mis ühele või teisele võiks meeldida ja kinke teha. Õnneks on minu peres nii, et täiskasvanute vahel teeme loosipakid ja lastele võivad kõik teha – siis neil rõõmu rohkem.

Taigna tegemiseks läheb vaja:
- 1,5 dl mett
- 2 dl fariinisuhkrut
- 15-20 g piparkoogimaitseainet
- 0,25 tl soola
- 250 g võid
- 2 muna
- 2 tl soodat
- 0,5 tl sidrunihapet
- 9 dl nisujahu

Sulata tasasel tulel mesi ja fariinisuhkur, lisa pipargoogimaitseaine ja sool ning lase korraks keema. Tõsta see tulelt ära ning pane või sinna sisse sulama. Kui või on sulanud ja taigen natukene jahtunud, lisa sinna ka munad, sooda ning sidrunhappega segatud jahu. Sega hoolega, et taigen saaks ilus ühtlane. Pane taigen toidukile sisse ja aseta vähemalt üheks ööks külmkappi.

Glasuuri tegemiseks läheb vaja:
- 2 munavalget
- 175 gr tuhksuhkrut
- 1 tl sidrunhapet

Vahusta munavalge lisades sinna vähehaaval tuhksuhkur koos sidrunhappega. Vahusta seni kuni vaht ei ole enam nii läikiv ja tekivad vispli ümbere ilusad rõngad. Mina jagasin selle kaheks, ühe osa jätsin valgeks ja teise lisasin natukene priljantrohelist.